Ivar Reidla, Mahtra Talurahvamuuseumi arendusdirektor
Eesti rahvuse identiteedi ja enesemääratluse juured ulatuvad juba muinasaega, tõdes kultuuriloolise loengusarja novembrikuu kohtumisel Mahtra Talurahvamuuseumis ajaloolane ja Riigikogu liige Lauri Vahtre.
"Kuskil Kristuse sünni paiku on Eesti asustus olnud pidev, pole olnud dramaatilisi rahvastiku väljavahetamisi ja rändeid nagu ungarlaste puhul. Võib öelda, et oli tekkinud selline rahvastik, kes kõneles ühte keelt, mis oli kõigile arusaadav, et ta suhtles omavahel ja jagas teatavaid kultuurilisi alusjooni, olles sellest ka ise teadlik," tõdes kohtumise avasõnas Lauri Vahtre.
Üldlevinud on seisukohad, milles meie rahvuse kujunemisel peetakse oluliseks 19. sajandit ja ärkamisaega. Vahtre nägemuse kohaselt võiks muinasajal elanud inimesi nimetada ka eestlasteks või siis muinas-eestlasteks. "Ta ei olnud eesti rahvas tänapäeva mõistes ega ka 19. sajandi mõistes. Aga ta oli ometi inimkooslus, keda ühendas ühine kultuuriväli. Minu jaoks on rahvas kultuuriline ühendus, ta ei ole geneetiline, st ei ole kaasa sündinud. Eestlaseks ei sünnita, eesti peresse sünnitakse, eestlaseks kasvatakse, nii nagu lätlaseks või prantslaseks," selgitas Vahtre.
Lauri Vahtre peab rahvuse kõige olulisemaks tunnusjooneks kultuuri. "Kultuur on suhtlemine, rahvas baseerub suhtlemisel. Me võime minna üksikule saarele ja olla seal elu lõpuni eestlane edasi. Me praktiliselt selle rahva tegevuses enam aga ei osale, ma ise enam ei saa midagi, ma ise enam ei anna midagi. Inimene täielikus isoleerituses kaua olla ei saa. Rääkimata sellest, et ta ei saa täielikus isoleerituses üles kasvada."
Rahvuslik ärkamisaeg ei saanud tekkida ilma kollektiivse mälu olemasoluta, iseendast kui rahvusest teadlik olemata. "On üksikud teated, mis tulevad läbi keskaja ja uusaja algusest. Teadmine endast -kuigi ähmastunud kujul - kui eesti rahvast säilis. See ei olnud papa Jannsen, kes andis eestlastele nime. Selleks oli pinnas olemas, üksi mees ei ole nii võimas, et ühe salmiga ajalehes tekitada identiteeti. Täpselt nii ei ole ka Jakobson, kes "Kolme isamaalise kõnega" oleks andnud eestlastele oma ajaloo kontseptsiooni," märkis ajaloolane Lauri Vahtre.
Külalisesineja tunnistas, et oponendid on süüdistanud teda tänapäevaste mõistete kandmises kaugesse minevikku, millega ka Vahtre nõustus, kuid tema sõnul toetavad hilisemad arengud tema nägemust, et enesest teadlik olemine ja kollektiivne identiteet oli olemas juba muinasajal.
